Sellel nädalavahetusel veendusin taas, et vaatamata kuueteistkümnele külmakraadile toimib Kuutsemäe puhkekeskus nagu kellavärk.  Meie oma kodumaine koht suusatamise õppimiseks ja harjutamiseks enne laia maailma suurematesse suusakeskustesse siirdumist. Minu meelest on eriti sobilikud harjutamiseks just tagumised nõlvad, mis on sobiliku pikkusega igas mõttes (kiiresti alla ja üles tagasi). Telemark`i harrastamise seisukohast on nõlva proofilid alustamiseks ja harjutamiseks samuti head. Suusataja saab laskudes sisse sobiva kiiruse, et pöörded tehniliselt õnnestuksid. Ja kes veel Telemark suusaga ekstra trenni tahab võib proovida tõuskarvadega mäkke ronida ja see on elamus omaette…  Olen nüüd kahel talvel käinud oma Tele-mark`i tehnikat Kuutsemäel parandamas ja olen nii harjutuskoha kui ka tule-musega päris rahul. Meele kurvaks teeb tõsiasi, et Põhjamaades populaarne suustamisviis pole Eestis veel populaarsust kogunud. 

   Kiiduväärt sõnu saab öelda Kuutsemäe infrastruktuuri ja teenuste aadressil, mis on kõvasti kosunud võrreldes näiteks aastaga 1997 kui sai veel puglatõstuki abil mäkke tõustud. Sellel nädalavahetusel olevat personali sõnul olnud Kuutsemäel hooaja suusatajate rekord. Arvu ma küll teada ei saanud, aga eks viieminutilised liftijärjekorrad räägivad enda eest.

   Laupäeva õhtul enne mäe sulgemist suutis mäepersonal tõsiselt üllatada. Tõusin viimase ankruga üles ja ühtäkki suleti tõstuk paarkümmend meetrit enne ankrult mahatuleku kohta.  No hästi juhtub. Seejärel mäest hooga alla tuisates (olin kuskil poole nõlva peal) kustutati ühtäkki tagatipuks tuled kogu mäel. Avastasin ennast suurel kiirusel keset kottpimedust. Päris hirmutav kogemus suusatada pimedas… Ei soovita proovida. Alla ma sain ja terveks ma jäin, kuid kõik oleks võinud ka teisiti lõppeda…

Temperatuur oli 16 külmakraadi, tuult ei olnud. Nõlvad olid kohati jääs.

 

Autor admin / Kommenteerimine on hetkel suletud / Postitatud rubriiki Telemark suusatamine /