Käisime 50 meetri jooksva metsea rajal ühe noore jahimehega ja selgus tõsiasi, mida tasub tähelepanna kõigil neil, kellel tulevikus lasketiiru asja on. Ei võeta vastu edaspidi enam sularaha makseid. Seega tuleb lasketiiru pidaja arveldusarvele kanda piisav summa raha, kuid soovi korral võib ka rohkem ning võtta kaasa väljaprinditud maksekorraldus. Juhul kui ühe korraga ettemakstud aega ära ei kasuta tehakse maksekorraldusele vastav märge ning on võimalik seda kasutada mõni teine kord. Idee hea jaeks näis kuidas see toimima hakkab, sest minu meelest on selle süsteemi juures veel palju küsitavat.
On heameel tõdeda, et “Munaka Priit” on öösuusatamise Eestisse toonud! Et Otepääl Munakal on siis reedeti võimalik kella 20.00 – 23.00 -ni suusatada on järele proovitud. Oli rahvast, mõnusat mäemuusikat, avatud baar, õdus kaminatuli ning lahke pererahvas. Tõesti tore alternatiiv õhtu veetmiseks sõpradega.
Mägi oli õhtuks veel täiesti sõidetav vaatamata sellele, et õhutemperatuur oli veel ka hilisõhtul plusspoolel 1 – 2 soojakraadi vahel. Tuul üllatas vahetevahel jõuliste puhangutega. Telemarki sõitmiseks kasutasin seekord veidi laiemat (122 – 95 – 122) suuska – Atomic “Patent”-i. Toimis nendes ilma- ja lumeoludes väga hästi. Kitsama suusaga poleks ehk nii mõnus olnud suhteliselt märjas lumes nikerdada. Mis nagu eriti meeldis, et ei mingeid tõstukijärjekordasid, mis näiteks nädalavahetusel Kuutsekal üsna tavalised kipuvad olema. Pimedas “rajalt kõrvale” ukerdama siiski ei läinud, kuid tundus mulle, et selles osas on Munakal potentsiaal olemas. Suusakrossi rada näiteks on väga lahe vaheldus… Muidugi tuleb endale aru anda, et siiski on vaid kaks nõlva ja lõppude lõpuks kõik ammendab ennast. Kolmest tunnist piisab täiesti, et endale mõnus ööuni ja väike lihaspinge jalgadesse järgmiseks päevaks talletada.
Telemarki harrastajana sooviks muidugi, et nõlva proofiil oleks ka nõlva ülemises osas järsem, sest just seal kipub kiirust pööreteks kõvasti vajaka jääma. No, aga selline see mägi juba kord on ja tore, et “rohelised” suusaharrastust ikka sallivad.
Väga positiivne elamus ja tahaks kindlasti veel ka päevavalguses Munakal Telemarki nikerdada.
Põhi:
100 gr võid
2½ dl nisujahu
1 sl suhkrut
2 sl vett
Täidis:
3 – 4 õuna
2dl pohli
1dl fariinsuhkrut
2tl kartulijahu
Valmistamine:
1. Haki või jahu ja suhkruga segamini, kisa vesi ja sega kiirelt taignaks. Pane pooleks tunniks külma.
2. Suru ¾ taignast 24 cm läbimõõduga koogivormi põhja ja äärtele;
3. Koori ja tükelda õunad õhukesteks viiludeks, lao põhjale. Puista peale pohlad. Raputa üle fariinsuhkru ja kartulijahu
seguga.
4. Järelejäänud tainast veereta peened vorstikesed ja kata täidis tainaribadega. Küpseta ahjus 200º C juures 30 minutit.
5. Serveeri ahjusoojalt koos külma vaniljejäätisega.
Maasikad sidrunikreemiga
500 g maasikaid
200 g Cantucci-mandliküpsiseid
50 g muscovadosuhkrut
250 g mascarpone juustu
2 dl vahukoort
Sidrunikreem:
3 sidrunit
1/2 sidruni koor
150 g void
3 kananmunaa
250 g suhkrut
2 želatiinilehte
Pressi välja sidrunimahl, riivi juure ½ sidruni koor, lisa 2/3 suhkrust ja pane kastrulisse ning kuumuta. Leota zelatiin, pigista kuivaks ja sega kuuma segu hulka. Vahusta kanamunad 1/3 suhkruga. Lisa vähehaaval peenikese nirena vahustatud munasegu. Kuumuta pidevalt segades umbes 70 kraadini. Oluline, et segusse ei tekiks tükke. Kurna läbi tiheda sõela teise suuremasse nõusse ja jahuta sega juurde vahustatud mascarpone ja vahukoor. Laomandli küpsised, maasikas, kreem kihiti läbipaistvatesse plasttopsidesse ja kaunista muscavadosuhkruga.
Skulptorilt ja ka tublilt jahimehelt Renaldo Veeberilt pärineb palju põnevaid loomade ja lindude skulptuure ning metsaloomi kujutavat graafikat. See töö on vaid üheks näiteks paljudest. Loodetavasti heade asjaolude kokkulangemisel tulevikus jõuab tema looming näitusena avalikkuse ette.
Panen kirja vaid pärmitaigna retsepti ja juhised täidise valmistamise osas.
Pärmitaigen
550g nisujahu, 2 munakollast, 400ml piima, 100gr võid, 2sl suhkrusiirupit või suhkrut, 1tl soola, 3 sl oliiviõli; eelkergituseks 25 gr pärmi, 1tl suhkrusiirupit või suhkrut, 2- 3sl jahu.
Pärmist, suhkrust , jahust ja 200ml leigest piimast segada eelkergitustaigen ja lasta soojas kohas seista. Mõne aja pärast lisada ülejäänud jahu, toasoe või, ja lahtiklopitud munakollased, valada juurde vajalik kogus leiget piima ja segada taigen. Sõtkuda kuni taigen lööb nõu küljest lahti. Siis lisada oliiviõli ja sõtkuda see taignasse. Seejärel panna taigen jahuga ülepuistatud taignalauale ja lasta räti all tunnikese kerkida.
Samal ajal võib valmistada täidise. Selle taignakoguse jaoks oleks tarvilik umbes kilo täidist. Minul tuli välja nii umbes 20 pirukat. Aga see sõltub sellest kui suuri pirukaid oled harjunud tegema. Täidise osas annaksin edasi vaid suunised. Näiteks: praetud sibul, hakkliha, küüslauk, keedetud riis ja muna, singi kuubikud, ja maitseaineid oma äranägemise järgi või erinevaid juuste, päikesekäeskuivatatud tomateid, basturmad või salaamivorsti viile, õhukäeskuivatatud sinki, värskeid basiilikulehti. Ühesõnaga täidise osas saab fantaasial lasta lennata ja oluline protsessi juures on see, et keegi seda loomingut ka pärast sööks.
Kui taigen ja täidis valmis jagan mõlemad pallikesteks ja vormin pirukad. Täidise pallid olen veretanud jahus enne taignasse panemist. Täidise palli kuju võiks jäljendada piruka kuju, sest kui pirukas on pikliku kujuga ja täidis ümmargune, siis tuleb tublisti saia süüa enne kui lihani jõuab… Ei ole tore. Kõige lõpuks määrin lahtiklopitud munaga. Kui ei soovi väga tumedat tooni pirukale võib lahtiklopitud munasegu lahjendada veega.
Küpsetan esimesed kümme minutit ringõhuga ahjus 200 kraadi juures ja seejärel alandan temperatuuri 175 kraadini ja lasen paarkümmend minutit olla. Ahjus hoidmise aeg sõltub ka piruka suurusest. Minul olid suuremad pirukad ja seetõttu ka pikem aeg.
Kui ei taha krõbedamat koorikut pirukale võib lasta pirukatel peale ahjust välja võtmist pisut tõmmata rätiku all.
Kogu pirukavalmistamise operatsiooniks peaks varuma vähemasti paar tundi aega.
Kui ahjust tulnud pirukad kiiresti maha jahutada ja pakkida kilekottidesse ning seejärel panna sügavkülma on järgmisel nädalal sealt neid nälja korral mõnus võtta. Mikrosse – sulatus ja soojendus. Kes on harjunud tööle oma ampsu kaasa võtma ei peagi vaeva sulatamisega nägema, sest lõunapausiks on pirukas juba s
ulanud. Head katsetamist!
Sellel nädalavahetusel veendusin taas, et vaatamata kuueteistkümnele külmakraadile toimib Kuutsemäe puhkekeskus nagu kellavärk. Meie oma kodumaine koht suusatamise õppimiseks ja harjutamiseks enne laia maailma suurematesse suusakeskustesse siirdumist. Minu meelest on eriti sobilikud harjutamiseks just tagumised nõlvad, mis on sobiliku pikkusega igas mõttes (kiiresti alla ja üles tagasi). Telemark`i harrastamise seisukohast on nõlva proofilid alustamiseks ja harjutamiseks samuti head. Suusataja saab laskudes sisse sobiva kiiruse, et pöörded tehniliselt õnnestuksid. Ja kes veel Telemark suusaga ekstra trenni tahab võib proovida tõuskarvadega mäkke ronida ja see on elamus omaette… Olen nüüd kahel talvel käinud oma Tele-mark`i tehnikat Kuutsemäel parandamas ja olen nii harjutuskoha kui ka tule-musega päris rahul. Meele kurvaks teeb tõsiasi, et Põhjamaades populaarne suustamisviis pole Eestis veel populaarsust kogunud.
Kiiduväärt sõnu saab öelda Kuutsemäe infrastruktuuri ja teenuste aadressil, mis on kõvasti kosunud võrreldes näiteks aastaga 1997 kui sai veel puglatõstuki abil mäkke tõustud. Sellel nädalavahetusel olevat personali sõnul olnud Kuutsemäel hooaja suusatajate rekord. Arvu ma küll teada ei saanud, aga eks viieminutilised liftijärjekorrad räägivad enda eest.
Laupäeva õhtul enne mäe sulgemist suutis mäepersonal tõsiselt üllatada. Tõusin viimase ankruga üles ja ühtäkki suleti tõstuk paarkümmend meetrit enne ankrult mahatuleku kohta. No hästi juhtub. Seejärel mäest hooga alla tuisates (olin kuskil poole nõlva peal) kustutati ühtäkki tagatipuks tuled kogu mäel. Avastasin ennast suurel kiirusel keset kottpimedust. Päris hirmutav kogemus suusatada pimedas… Ei soovita proovida. Alla ma sain ja terveks ma jäin, kuid kõik oleks võinud ka teisiti lõppeda…
Temperatuur oli 16 külmakraadi, tuult ei olnud. Nõlvad olid kohati jääs.
Milliseks kujuneb jahiaasta 2012 Vana – Vigalas on küsimus, mis kindlasti kõiki Vana – Vigala Jahiseltsi liikmeid erutab. Kui palju kurja teeb külm talv sellel aastal loomadele ja kas on metsasõprade jaoks võimalik veel midagi ära teha, et kurjasid ilmaolusid leevendada?